Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Pooled
Kohtuasjas C‑439/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Cour d’appel de Paris’ (Prantsusmaa) 29. oktoobri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. novembril 2009, menetluses
Pierre Fabre Dermo-Cosmétique SAS
versus
Président de l’Autorité de la concurrence ,
Ministre de l’Économie, de l’Industrie et de l’Emploi ,
menetluses osalesid:
Ministère public ,
Euroopa Komisjon ,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud E. Juhász (ettekandja), G. Arestis, T. von Danwitz ja D. Šváby,
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. novembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
1Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artikli 81 lõigete 1 ja 3 ning komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (EÜT L 336, lk 21; ELT eriväljaanne 08/01, lk 364) tõlgendamist.
2Taotlus on esitatud Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique SAS‑i (edaspidi „Pierre Fabre Dermo-Cosmétique”) poolt konkurentsinõukogu (alates 13. jaanuarist 2009 konkurentsiamet) 29. oktoobri 2008. aasta otsuse nr 08‑D‑25 (edaspidi „vaidlusalune otsus”) peale esitatud tühistamishagi ja teise võimalusena otsuse muutmise taotluse raames seoses Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i poolt eelnevalt valitud volitatud turustajatele kehtestatud valikturustuslepingutes sisalduva keeluga müüa tema kosmeetika- ja isikliku hügieeni tooteid internetis, rikkudes äriseadustiku artiklit L.420‑1 ja EÜ artiklit 81.
3Määruse nr 2790/1999 põhjendus 10 täpsustab:
„[K]äesolev määrus ei peaks tegema erandeid vertikaalkokkulepetele, mis sisaldavad piiranguid, mis ei ole eespool nimetatud positiivse mõju saavutamiseks hädavajalikud; olenemata asjaomaste ettevõtjate turuosast, tuleks käesoleva määrusega kehtestatud grupierandist välja jätta vertikaalkokkulepped, mis sisaldavad teatavat liiki rangeid konkurentsivastaseid piiranguid, nagu näiteks minimaalsed ja fikseeritud edasimüügihinnad ning teatavat liiki territoriaalne kaitse.”
4Määruse nr 2790/1999 artikli 1 punkti d kohaselt on „valikuline turustussüsteem” „turustussüsteem, mille puhul tarnija kohustub lepingujärgseid kaupu või teenuseid kas otseselt või kaudselt müüma ainult kindlaksmääratud kriteeriumide põhjal valitud turustajatele ning kõnealused turustajad kohustuvad müüma selliseid kaupu või teenuseid ainult volitatud turustajatele”.
5Määruse nr 2790/1999 artikli 2 lõige 1 sätestab:
„Vastavalt asutamislepingu artikli 81 lõikele 3 [ELTL artikli 101 lõige 3] ja käesoleva määruse sätete kohaselt deklareeritakse käesolevaga, et artikli 81 lõiget 1 [ELTL artikli 101 lõige 1] ei kohaldata kokkulepete ega kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe täitmise eesmärgil tootmis- või turustamisahela eri tasanditel, ja mis käsitlevad tingimusi, mille alusel pooled võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa („vertikaalkokkulepped”).
Käesolevat erandit kohaldatakse sedavõrd, kui sellised kokkulepped sisaldavad artikli 81 lõike 1 [ELTL artikli 101 lõige 1] reguleerimisalasse kuuluvaid konkurentsipiiranguid („vertikaalpiirangud”).”
6Sama määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette, et „[…] artiklis 2 sätestatud erandit [kohaldatakse] tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüb”.
7Määruse nr 2790/1999 artikkel 4 näeb ette, et erandit EÜ artikli 81 lõikes 1 [ELTL artikli 101 lõige 1] sätestatud keelust ei kohaldata vertikaalkokkulepete suhtes, mille eesmärk on otseselt või kaudselt, üksikult või muude poolte kontrolli all olevate teguritega kombineeritult:
„[...]
c) piirata jaemüügitasandil tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivset või passiivset müüki lõppkasutajatele, ilma et see piiraks võimalust keelata süsteemi liikmetel tegutseda asukohas, milleks puudub luba; [...]”.
8Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artikkel L.420‑1 sätestab:
„Keelatud on kooskõlastatud tegevus, lepingud, sõnaselged või vaikimisi tehtud kokkulepped või ühendused, isegi väljaspool Prantsusmaad asuva kontserni kuuluva äriühingu otsesel või kaudsel vahendusel, kui nende eesmärk on või kui nende tagajärg võib olla turul konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine, eelkõige juhul, kui nendega soovitakse:
1° piirata juurdepääsu turule või teiste ettevõtjate vaba konkurentsi;
2° takistada hindade väljakujunemist turujõudude vaba toimimise käigus, soodustades kunstlikult nende hindade tõusu või langust;
3° piirata või kontrollida tootmist, turge, investeeringuid või tehnilist arengut;
4° jagada turge või tarneallikaid.”
9Pierre Fabre Dermo-Cosmétique on kontserni Pierre Fabre äriühing. Ta valmistab ja turustab kosmeetika- ja isikliku hügieeni tooteid ning tal on mitu tütarettevõtjat, nende seas kosmeetikalaborid Klorane, Ducray, Galénic ja Avène, kelle kosmeetika- ja isikliku hügieeni tooteid müüakse tema kaubamärkide all peamiselt apteekide kaudu nii Prantsuse kui ka Euroopa turul.
10Kõnealused tooted on kosmeetika- ja isikliku hügieeni tooted, mis ei kuulu ravimite hulka, ning jäävad seega välja rahvatervise seadustikus (code de la santé publique) ette nähtud proviisorite monopoli alt.
112007. aastal kuulus kontsernile Pierre Fabre 20% nende toodete Prantsuse turust.
12Nimetatud toodete Klorane, Ducray, Galénic ja Avène kaubamärke puudutavad turustuslepingud täpsustavad, et müük peab toimuma üksnes füüsilises ruumis ja kohal peab viibima proviisori diplomiga isik.
13Kaubamärkide turustamise ja müügi üldtingimuste artiklid 1.1 ja 1.2 täpsustavad:
„Volitatud turustaja peab tõendama, et tema müügipunktis viibib selle kogu lahtioleku ajal pidevalt füüsiliselt kohal vähemalt üks isik, kes oma väljaõppe poolest on spetsiaalselt kvalifitseeritud:
omandama põhjalikke teadmisi [...] toodete tehniliste ja teaduslikult põhjendatud omaduste kohta, mis on vajalik […] kutsekohustuste nõuetekohaseks täitmiseks;
andma tavapäraselt ja pidevalt tarbijale kogu teave [...] toodete nõuetekohase kasutamise kohta;
andma kohe müügipunktis nõu […] toote kohta, mis on kõige kohasem eelkõige nahka, juukseid ja küüsi puudutava konkreetse hügieeni- või hooldusprobleemi korral, millega tema poole pöördutakse.
Selleks peab kõnealusel isikul olema proviisori diplom, mis on Prantsusmaal välja antud või tunnustatud […]
Volitatud turustaja kohustub […] tooteid müüma üksnes selleks ette nähtud tähistatud müügipunktis [...]”.
14Need nõuded välistavad de facto igasuguse müügi interneti kaudu.
1527. juuni 2006. aasta otsusega alustas konkurentsiamet omal algatusel menetlust kosmeetika- ja isikliku hügieeni toodete turustamise sektoris toimuva tegevuse suhtes.
168. märtsi 2007. aasta otsusega nr 07‑D‑07 kiitis konkurentsiamet heaks ja muutis siduvaks kohustused, mille pakkusid välja kõik asjaomased ettevõtjad, välja arvatud Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique, ja mis seisnesid nende valikturustuslepingute muutmises selliselt, et nende võrgustiku liikmetele nähakse teatavatel tingimustel ette võimalus müüa nende tooteid internetis. Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i suhtes algatatud menetlus jätkus.
17Haldusmenetluses selgitas Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique, et kõnealuste toodete puhul on nende olemusest tulenevalt vajalik, et müügipunktis viibiks kogu lahtioleku ajal füüsiliselt kohal proviisori diplomiga isik, et klient saaks igas olukorras küsida ja saada spetsialisti isikupärastatud arvamuse, mis põhineb tema naha, juuste või peanaha otsesel vaatlusel.
18Võttes arvesse liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalust, analüüsis konkurentsiamet kõnealust tegevust Prantsuse ja liidu konkurentsiõigusest lähtuvalt.
19Vaidlusaluses otsuses märkis konkurentisamet kõigepealt, et internetimüügi keeld oli võrdväärne Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i turustajate kaubandusvabaduse piiranguga, välistades tema toodete ühe turustamise viisi. Lisaks piiras see keeld nende tarbijate valikuvõimalust, kes soovisid oste sooritada internetis, ning takistas müüki lõppostjatele, kes ei asu volitatud turustaja „füüsilisel” müügiterritooriumil. Konkurentsiameti sõnul on sellel piirangul tingimata konkurentsi piirav eesmärk, mis lisandub konkurentsipiirangule, mis vältimatult kaasneb juba tootja poolt valikulise turustussüsteemi kasuks otsustamisega, mis piirab toote turustamiseks volitatud turustajate arvu ja takistab turustajaid neid tooteid volitamata turustajatele müümast.
20Kuna Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i turuosa oli alla 30%, uuris konkurentsiamet seda, kas konkurentsi piirava tegevuse suhtes võis olla kohaldatav määruses nr 2790/1999 ette nähtud grupierand. Ent, kuigi internetimüügi keeldu ei ole selles määruses sõnaselgelt nimetatud, on see võrdväärne aktiivse ja passiivse müügi keelamisega. Järelikult kuulub see tegevus nimetatud määruse artikli 4 punkti c kohaldamisalasse, mis välistab valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivse ja passiivse müügi piirangute suhtes automaatse grupierandi tegemise.
21Konkurentsiameti arvates ei vasta internetimüügikeeld erandi tingimustele, mis on ette nähtud määruse nr 2790/1999 artikli 4 punktis c, mille kohaselt ei piira need müügipiirangud võimalust keelata süsteemi liikmel tegutseda „asukohas, milleks puudub luba”. Nimelt ei ole internet turustamiskoht, vaid alternatiivne müügiviis, mida kasutavad – nagu ka otsemüüki kaupluses või postimüüki – võrgustikku kuuluvad turustajad, kellel on füüsilised müügipunktid.
22Lisaks märkis konkurentsiamet, et Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique ei tõendanud, et ta võis saada üksikerandi EÜ artikli 81 lõike 3 ja äriseadustiku artikli L.420‑4 artikli 1 alusel.
23Sellega seoses lükkas konkurentsiamet tagasi Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i argumendi, mille kohaselt aitab internetimüügi keeld kaasa dermatoloogiliste kosmeetikatoodete paremale turustamisele, ennetades samal ajal kauba võltsimise ja registreeritud apteekide vahelise priisõidu ohtu. Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i tehtud valik valikulise turustussüsteemi kasuks proviisori kohalolekuga müügipunktis tagab selle, et kõikides registreeritud apteekides antakse nõu ning iga apteek kannab sellega kaasnevad kulud.
24Vastuseks Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i argumendile selle kohta, et kõnealuse toote ostmisel on tarbija heaolu tagamiseks vajalik proviisori füüsiline kohalviibimine, märkis konkurentsiamet kõigepealt, et asjaomased tooted ei ole ravimid. Sellest lähtuvalt käsitleb nende suhtes kohaldatav eriregulatsioon norme, mis on kohaldatavad nende tootmise suhtes, mitte nende turustamise suhtes, mida võib vabalt teha, ning lisaks ei kuulu diagnoosi panemine proviisori pädevusse, ainult arst võib seda teha. Konkurentsiamet kohaldas seejärel kõnealustele toodetele Deutscher Apothekerverbandi kohtupraktikat (11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑322/01, EKL 2003, lk I‑14887), mis puudutab käsimüügiravimite internetis turustamisele kehtestatud piiranguid.
25Konkurentsiamet on seisukohal, et Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique ei tõenda ka seda, kuidas võimaldab proviisori ja toote kasutajate vaheline silmside tagada „kosmeetika ohutuse kontrollimise”, mis kohustab tervishoiutöötajaid konstateerima ja teavitama kosmeetikatoodete kõrvaltoimetest. Nimelt saab kõnealuste toodete kahjulikku mõju täheldada vaid pärast toote kasutamist, mitte selle ostmisel. Toote kasutamisega seonduvate probleemide korral pöördub patsient pigem arsti poole.
26Vastuseks Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique viimasele argumendile ei pidanud konkurentisamet asjassepuutuvaks tõsiasja, et internetis turustamine ei too kaasa hindade langust. Kasu tarbijatele ei seisne mitte ainult hindade languses, vaid ka turustajate pakutava teenuse paremaks muutumises, sealhulgas eelkõige võimalus tellida tooteid vahemaa tagant, ilma ajaliste piiranguteta, lihtsa juurdepääsuga teabele toodete kohta ja võimaldades hinnavõrdlust.
27Niisiis järeldas konkurentsiamet, et Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i poolt volitatud turustajatele kehtestatud keeld müüa interneti teel kujutab endast konkurentsipiirangut, mis on vastuolus EÜ artikliga 81 ja äriseadustiku artikliga L.420‑1, ning kohustas teda oma valikturustuslepingutes tühistama kõik sätted, mis on võrdväärsed keeluga müüa tema kosmeetika- ja isikliku hügieeni tooteid internetis, ning sõnaselgelt oma lepingutes turustajatele ette nägema võimaluse kasutada seda turustamisviisi. Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’ile määrati 17 000 euro suurune rahatrahv.
28Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique esitas 24. detsembril 2008 Cour d’appel de Paris’le vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi ja teise võimalusena otsuse muutmise taotluse. Samal ajal palus Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique kohtu esimesel presidendil teha otsus vaidlusaluse otsuse täitmise peatamiseks. Hagi põhjendamiseks tugines Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique peamiselt sellele, et vaidlusaluses otsuses on rikutud õigusnormi, kuna sellega jäeti vaidlusalune tegevus ilma nii määruses nr 2790/1999 ette nähtud grupierandist kui ka EÜ artikli 81 lõikes 3 ette nähtud üksikerandist.
2918. veebruaril 2009 tegi Cour d’appel de Paris’ esimene president määruse peatada konkurentsiameti poolt Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique suhtes tehtud ettekirjutuste täitmine kuni eelotsusetaotluse esitanud kohus on teinud otsuse kaebuse põhjendatuse kohta.
30Olles meenutanud vaidlusaluse otsuse põhjendusi ja Euroopa Komisjoni poolt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 15 lõike 3 kohaselt esitatud kirjalike märkuste sisu, märkis Cour d’appel de Paris oma eelotsusetaotluses siiski, et komisjoni suunised ega selle institutsiooni arvamus ei ole siseriiklikele kohtutele siduv.
31Neil asjaoludel otsustas Cour d’appel de Paris menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„[K]as valikulises turustussüsteemis volitatud turustajatele seatud üldine ja täielik keeld müüa lepingualuseid kaupu lõppkasutajatele interneti kaudu kujutab endast EÜ artikli 81 lõike 1 [ELTL artikli 101 lõige 1] mõttes eesmärgil põhinevat „raskekujulist” konkurentsipiirangut, mis ei kuulu määrusega nr 2790/1999 ette nähtud grupierandi kohaldamisalasse, kuid võib olla hõlmatud EÜ artikli 81 lõikes 3 [ELTL artikli 101 lõige 3] sätestatud üksikerandiga[?]”
32Sissejuhatuseks olgu märgitud, et ELTL artikkel 101 ega määrus nr 2790/1999 ei viita mõistele „raskekujuline konkurentsipiirang”.
33Neil asjaoludel tuleb eelotsuse küsimust mõista nii, et sellega soovitakse teada esiteks seda, kas põhikohtuasjas vaidluse all olev lepingutingimus kujutab endast „eesmärgil põhinevat” konkurentsipiirangut ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses; teiseks, kas niisugust tingimust sisaldava valikturustuslepingu suhtes – juhul kui see kuulub ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse – võib kohaldada määruses nr 2790/1999 kehtestatud grupierandit, ja kolmandaks, kas juhul, kui grupierand ei ole kohaldatav, võib selle lepingu suhtes sellegipoolest kohaldada ELTL artikli 101 lõike 3 õiguslikku erandit.
Vaidlusaluse lepingutingimuse piirangu kvalifitseerimine eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks
34Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et selleks, et kokkulepe kuuluks ELTL artikli 101 lõike 1 keelu kohaldamisalasse, peab tegemist olema kokkuleppega, mille „eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”. Alates 30. juuni 1966. aasta otsusest kohtuasjas 56/65: LTM (EKL 1966, lk 337) välja kujunenud kohtupraktika kohaselt on selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – vaja uurida kokkuleppe enda eesmärki, arvestades selle rakendamise majanduslikku konteksti. Kui on tuvastatud, et kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk, ei ole vaja uurida selle kokkuleppe mõju konkurentsile (vt 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs . komisjon jt, EKL 2009, lk I‑9291, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
35Selle hindamiseks, kas kõnealune lepingutingimus sisaldab „eesmärgil põhinevat” konkurentsipiirangut, tuleb lähtuda tingimuse sisust, eesmärkidest, mida sellega soovitakse saavutada, ning selle majanduslikust ja õiguslikust kontekstist (vt eespool viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services jt vs . komisjon jt, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
36Kõnealused valikturustuslepingud näevad kaubamärkide Avène, Klorane, Galénic ja Ducray kosmeetika- ja isikliku hügieeni toodete müügi osas ette, et nende müük peab toimuma füüsilises ruumis, mille kriteeriumid on täpselt kindlaks määratud, ja kohal peab viibima proviisori diplomiga isik.
37Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul keelab diplomeeritud proviisori juuresoleku nõue füüsilises müügipunktis de facto volitatud turustajatel kõik interneti vahendusel toimuva müügi liigid.
38Nagu märgib komisjon, vähendab kõnealune lepingutingimus, välistades de facto ühe turustamisviisi nende toodete puhul, mis ei nõua kliendi füüsilist kohaletulekut, oluliselt volitatud turustaja võimalust müüa lepingujärgseid tooteid klientidele, kes asuvad väljaspool tema lepingujärgset territooriumi või tegevuspiirkonda. Niisiis võib see piirata konkurentsi selles sektoris.
39Seoses kokkulepetega, mis moodustavad valikulise turustussüsteemi, on Euroopa Kohus juba märkinud, et niisugused kokkulepped mõjutavad tingimata konkurentsi ühisturul (25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs . komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 33). Niisuguseid kokkuleppeid tuleb objektiivse õigustuse puudumisel pidada „eesmärgil põhinevateks piiranguteks”.
40Euroopa Kohtu praktikas on siiski tunnustust leidnud, et on olemas õiguspärased nõuded, näiteks spetsialiseerunud kaubanduse säilitamine, mis on suuteline osutama spetsiifilisi teenuseid kõrgekvaliteetsete ja -tehnoloogiliste toodete puhul, mis õigustavad hinnakonkurentsi kahanemist niisuguse konkurentsi kasuks, mis põhineb muudel teguritel kui hind. Valikulised turustussüsteemid on seega tulenevalt asjaolust, et nende eesmärk on saavutada õiguspärane tulemus, mis võib konkurentsi parandada olukorras, kus konkurents ei toimu vaid hindade osas, ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olev konkurentsiaspekt (eespool viidatud kohtuotsus AEG-Telefunken vs . komisjon, punkt 33).
41Sellega seoses on Euroopa Kohus juba märkinud, et niisuguse võrgustiku korraldamine ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 keelu alla juhul, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ning mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, kui kõnealuse toote omadused nõuavad kvaliteedi säilitamiseks ja nõuetekohase kasutamine tagamiseks niisugust turustusvõrku ning viimaseks, kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik (25. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 26/76: Metro SB‑Großmärkte vs . komisjon, EKL 1977, lk 1875, punkt 20, ja 11. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 31/80: L’Oréal, EKL 1980, lk 3775, punktid 15 ja 16).
42Samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas kõnealust lepingutingimust, mis keelab de facto igasuguse internetimüügi, võib põhjendada õiguspärane eesmärk, peab Euroopa Kohus talle selleks andma liidu õiguse tõlgendamise juhtnööre, mis võimaldab tal otsuse teha (vt eespool viidatud kohtuotsus L’Oréal, punkt 14).
43Vaidlust ei ole tõepoolest selles, et Pierre Fabre Dermo-Cosmétique’i valikulise turustussüsteemi raames valitakse edasimüüjad kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes kindlaks ühetaoliselt. Siiski tuleb veel kontrollida, kas konkurentsipiirangud taotlevad proportsionaalsel viisil õiguspäraseid eesmärke, mis vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 41 esitatud kaalutlustele.
44Sellega seoses tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus ei nõustunud seoses liikumisvabadustega argumentidega, mis puudutavad vajadust anda kliendile isikupärastatud nõu ning tagada kliendi kaitse toodete ebaõige kasutamise eest käsimüügiravimite ja kontaktläätsede müügi puhul, et põhjendada interneti teel müümise keeldu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Apothekerverband, punktid 106, 107 ja 112, ning 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑108/09: Ker‑Optika, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 76).
45Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique viitab ka vajadusele säilitada kõnealuste toodete mainekus.
46Mainekuse säilitamise eesmärk ei saa konkurentsi piiramiseks olla õiguspärane eesmärk ning ei saa seega põhjendada seda, et sellist eesmärki taotlev lepingutingimus ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse.
47Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb esitatud küsimuse esimesele osale vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et valikulise turustussüsteemi raames kehtestatud lepingutingimus, mis nõuab, et kosmeetika ja isikliku hügieeni toodete müüki teostatakse füüsilises ruumis diplomeeritud proviisori kohustuslikul juuresolekul, ja mille tulemusel keelatakse selle müügi puhul interneti kasutamine, kujutab endast eesmärgil põhinevat piirangut, kui pärast selle lepingutingimuse sisu ja eesmärgi ning õigusliku ja majandusliku konteksti individuaalset ja konkreetset uurimist ilmneb, et kõnealuste toodete omadusi arvestades ei ole see tingimus objektiivselt põhjendatud.
48Juhul kui tehakse kindlaks, et kokkulepe või lepingutingimus piirab konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas selle artikli lõike 3 tingimused on täidetud.
49Ettevõtja võimalus, et tema suhtes kohaldatakse individuaalselt ELTL artikli 101 lõikes 3 ette nähtud õiguslikku erandit, tuleneb otseselt asutamislepingust. Seda võimalust ei ole vaidlustatud üheski Euroopa Kohtule esitatud seisukohas. See võimalus kehtib ka põhikohtuasja hageja suhtes.
50Seevastu, kuna Euroopa Kohtul ei ole piisavalt tõendeid, et hinnata, kas valikturustusleping vastab ELTL artikli 101 lõike 3 tingimustele, ei saa ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda täiendavaid juhiseid.
51Mis puudutab valikturustuslepingu suhtes määruse nr 2790/1999 grupierandi kohaldamise võimalust, siis tuleb märkida, et vertikaalsete kokkulepete liigid, mille suhtes võib erandit kohaldada, on komisjon nimetatud määruses määratletud nõukogu volituse alusel, mis sisaldub nõukogu 2. märtsi 1965. aasta määruses nr 19/65/EMÜ asutamislepingu artikli [81] lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes (EÜT 1965, 36, lk 533; ELT eriväljaanne 08/01, lk 11).
52Vastavalt määruse nr 2790/1999 artiklitele 2 ja 3 võidakse valikulises turustussüsteemis tarnija suhtes põhimõtteliselt kohaldada erandit, kui tema turuosa ei ületa 30%. Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i turuosa ei ületa seda piiri. Seevastu välistas see määrus määruse nr 19/65 artikli 2 alusel – olenemata asjaomaste ettevõtjate turuosast – teatavat liiki ranged konkurentsivastased piirangud.
53Niisiis tuleneb määruse nr 2790/1999 artikli 4 punktist c, et erandit ei kohaldata vertikaalkokkulepete suhtes, mille eesmärgiks on otseselt või kaudselt, üksikult või muude poolte kontrolli all olevate teguritega kombineeritult piirata jaemüügitasandil tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivset või passiivset müüki lõppkasutajatele, ilma et see piiraks võimalust keelata süsteemi liikmetel tegutseda asukohas, milleks puudub luba.
54Niisugusel lepingutingimusel, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis keelab de facto interneti kui turustusviisi, on vähemalt eesmärk piirata passiivset müüki lõppkasutajatele, kes soovivad oste sooritada internetis, ja kes ei asu valikulise turustussüsteemi asjaomase liikme füüsilisel müügiterritooriumil.
55Pierre Fabre Dermo‑Cosmétique’i sõnul on lepingujärgsete toodete interneti teel müümise keeld siiski võrdväärne keeluga tegutseda asukohas, milleks puudub luba. Arvestades, et eespool punktis 53 viidatud sätte lõpus ette nähtud erandi tingimused on seega täidetud, ei ole nimetatud artikkel 4 tema suhtes kohaldatav.
56Tuleb nentida, et kuna määruse nr 2790/1999 artikli 4 punktis c mainitakse „asukohta”, siis peetakse selles silmas vaid müügipunkte, kus tegeletakse otsemüügiga. Tekib küsimus, kas seda mõistet saab laia tõlgendamise teel laiendada asukohale, kust osutatakse internetimüügi teenuseid.
57Selle küsimusega seoses tuleb märkida, et kuna selle ettevõtja, kellel on võimalus igas olukorras tugineda individuaalselt ELTL artikli 101 lõike 3 õigusliku erandi kohaldatavusele, õigusi on seega võimalik kaitsta, ei ole vaja tõlgendada laialt sätteid, mis on aluseks kokkulepete või tegevuse hõlmamisele grupierandiga.
58Seega ei saa niisugust lepingutingimust, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis keelab de facto interneti kui turustamisviisi, pidada tingimuseks, millega keelatakse asjaomase valikulise turustussüsteemi liikmetel tegutseda asukohas, milleks puudub luba, määruse nr 2790/1999 artikli 4 punkti c tähenduses.
59Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimuse teisele ja kolmandale osale vastata, et määruse nr 2790/1999 artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nimetatud määruse artiklis 2 ette nähtud grupierand ei ole kohaldatav valikturustuslepingu suhtes, mis sisaldab tingimust, mis keelab de facto interneti kui lepingujärgsete toodete turustamisviisi. Seevastu võib niisuguse lepingu suhtes individuaalselt olla kohaldatav ELTL artikli 101 lõike 3 õiguslik erand, kui selle sätte tingimused on täidetud.
60Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Resolutiivosa
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et valikulise turustussüsteemi raames kehtestatud lepingutingimus, mis nõuab, et kosmeetika ja isikliku hügieeni toodete müüki teostatakse füüsilises ruumis diplomeeritud proviisori kohustuslikul juuresolekul, ja mille tulemusel keelatakse selle müügi puhul interneti kasutamine, kujutab endast eesmärgil põhinevat piirangut, kui pärast selle lepingutingimuse sisu ja eesmärgi ning õigusliku ja majandusliku konteksti individuaalset ja konkreetset uurimist ilmneb, et kõnealuste toodete omadusi arvestades ei ole see tingimus objektiivselt põhjendatud.
Komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määruse nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nimetatud määruse artiklis 2 ette nähtud grupierand ei ole kohaldatav valikturustuslepingu suhtes, mis sisaldab tingimust, mis keelab de facto interneti kui lepingujärgsete toodete turustamisviisi. Seevastu võib niisuguse lepingu suhtes individuaalselt olla kohaldatav ELTL artikli 101 lõike 3 õiguslik erand, kui selle sätte tingimused on täidetud.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.