30aprill 2024 (*1)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41/EL – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Selliste tõendite hankimine, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses – Koostamise tingimused – Krüpteeritud elektroonilise side teenus – EncroChat – Kohtu tehtud otsuse nõue – Liidu õigust rikkudes hangitud tõendite kasutamine
Kohtuasjas C‑670/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht Berlini (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) 19. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. oktoobril 2022, kriminaalasjas järgmise isiku suhtes:
M. N.,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Prechal, K. Jürimäe (ettekandja), C. Lycourgos, T. von Danwitz, Z. Csehi ja O. Spineanu‑Matei, kohtunikud M. Ilešič, J.‑C. Bonichot, I. Jarukaitis, A. Kumin, D. Gratsias, M. L. Arastey Sahún ja M. Gavalec,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: osakonnajuhataja D. Dittert ja ametnik K. Hötzel,
arvestades kirjalikku menetlust ja 4. juuli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
olles 26. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades ( ELT 2014, L 130, lk 1 ), artikli 2 punkti c, artikli 6 lõike 1 ja artikli 31 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete tõlgendamist.
2Taotlus on esitatud M. N‑i suhtes alustatud kriminaalmenetluses, mis puudutab Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Maini (Frankfurdi peaprokuratuur, Saksamaa) (edaspidi „Frankfurdi peaprokuratuur“) koostatud kolme Euroopa uurimismääruse seaduslikkust.
Õiguslik raamistik
3Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) ( EÜT 2002, L 201, lk 37 ; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514), artikli 15 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta] direktiivi 95/46/EÜ [üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ( EÜT 1995, L 281, lk 31 ; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)] artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (s.t riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. […] Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud [ELL] artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega.“
4Direktiivi 2014/41 põhjendused 2, 5–8, 19 ja 30 on sõnastatud järgmiselt:
„(2)
[ELTL] artikli 82 lõike 1 kohaselt põhineb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö [Euroopa L]iidus kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mida on liidus alates 15.–16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisest alates nimetatud kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks.
[…]
[…]
[…]
5Direktiivi artiklis 1 „Euroopa uurimismäärus ja selle täitmise kohustus“ on ette nähtud:
„1. Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid käesoleva direktiivi kohaselt.
Euroopa uurimismääruse võib koostada ka selliste tõendite hankimiseks, mis on juba täitjariigi pädevate asutuste valduses.
2Liikmesriigid täidavad Euroopa uurimismäärust vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesolevale direktiivile.“
6Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
7Direktiivi artiklis 4 „Menetlused, mille korral võib koostada Euroopa uurimismääruse“ on ette nähtud:
„Euroopa uurimismääruse võib koostada
[…]“.
8Direktiivi 2014/41 artiklis 6 „Euroopa uurimismääruse koostamise ja edastamise tingimused“ on sätestatud:
„1. Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:
2Lõikes 1 osutatud tingimusi hindab taotlev asutus või ametiisik iga asja puhul eraldi.
3Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib taotlev asutus või ametiisik otsustada, et ta võtab uurimismääruse tagasi.“
9Direktiivi artikkel 14 „Õiguskaitsevahendid“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid tagavad, et Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingute suhtes kohaldatakse õiguskaitsevahendeid, mis on samaväärsed õiguskaitsevahenditega, mida kasutatakse sarnases riigisiseses asjas.
[…]
7Taotlev asutus või ametiisik võtab arvesse Euroopa uurimismääruse tunnustamise või täitmise suhtes esitatud kaebuse rahuldamist kooskõlas tema riigisisese õigusega. Ilma et sellega piirataks riigisiseste menetlusnormide kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et taotlevas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses austatakse Euroopa uurimismääruse abil kogutud tõendite hindamisel kaitseõigust ja tagatakse õiglane menetlus.“
10Direktiivi artiklis 30 „Elektroonilise side pealtkuulamine teise liikmesriigi tehnilise abiga“ on sätestatud:
„1. Euroopa uurimismääruse võib koostada elektroonilise side pealtkuulamiseks riigis, kelle tehnilist abi vajatakse.
[…]
7Lõikes 1 osutatud Euroopa uurimismääruse koostamisel või pealtkuulamise ajal võib taotlev asutus või ametiisik, kui tal on selleks eriline põhjus, samuti taotleda salvestise transkriptsiooni, dekodeerimist või dekrüpteerimist, kui määrust täitev asutus või ametiisik sellega nõustub.
8Käesoleva artikli kohaldamisel tekkivad kulud kantakse vastavalt artiklile 21, välja arvatud pealtkuulatud elektroonilise side transkriptsiooni, dekodeerimise või dekrüpteerimise kulud, mille kannab taotlev riik.“
11Sama direktiivi artiklis 31 „Teatis sellele liikmesriigile, kelle territooriumil asub pealtkuulatav isik, kuid kelle tehniline abi ei ole vajalik“ on sätestatud:
„1. Kui ühe liikmesriigi („pealtkuulamist korraldav liikmesriik“) pädev asutus või ametiisik annab uurimistoimingu tegemise eesmärgil loa elektroonilise side pealtkuulamiseks ning kui pealtkuulamise korralduses märgitud isiku, keda kuulatakse pealt, elektroonilise side aadressi kasutatakse teise liikmesriigi („teavitatud liikmesriik“) territooriumil, kelle tehniline abi ei ole pealtkuulamise korraldamiseks vajalik, teavitab pealtkuulamist korraldav liikmesriik teavitatud liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut pealtkuulamisest
2Lõikes 1 osutatud teavitamisel kasutatakse C lisas esitatud vormi.
3Kui pealtkuulamine ei ole lubatud sarnases riigisiseses asjas, võib teavitatud liikmesriigi pädev asutus või ametiisik viivitamata, kuid hiljemalt 96 tunni jooksul lõikes 1 osutatud teatise kättesaamisest teavitada pealtkuulamist korraldava liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut sellest,
[…]“.
12Direktiivi 2014/41 artikli 33 „Teatised“ lõikes 1 on loetletud teave, mis tuleb edastada ja teha kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule, mis loodi 29. juuni 1998. aasta ühismeetmega 98/428/JSK, mille nõukogu võttis vastu [EL] artikli K.3 alusel Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku loomise kohta ( EÜT 1998, L 191, lk 4 ; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191).
13Sidevahendite pealtkuulamist kriminaalmenetluse toimetamise eesmärgil reguleerib kriminaalmenetluse seadustik (Strafprozessordnung (StPO)) (edaspidi „StPO“).
14StPO § 100a lõike 1 esimese kuni kolmanda lause kohaselt on lubatud elektroonilise side võrgu kaudu toimuva suhtluse pealtkuulamine „klassikalise“ pealtkuulamise vormis, aset leidva suhtluse pealtkuulamine lõppseadmetele nuhkvara paigaldamise abil (sideallika pealtkuulamine) ning Landgerichti (esimese astme kohus, Saksamaa) asjaomase meetme kohta määruse tegemise ajaks juba edastatud ja seadmesse salvestatud suhtluse kogumine (piiratud online -läbiotsimine). StPO § 100b kohaselt on võimalik lugeda kõiki andmeid, mis on salvestatud lõppseadmesse ( online -läbiotsimine).
15Kõik need meetmed eeldavad konkreetse kuriteo toimepanemise kahtluse olemasolu, kusjuures asjaomaste kuritegude kategooria piirdub teatavate StPO § 100a lõikes 2 ja § 100b lõikes 2 nimetatud tegudega.
16StPO § 100e lõigete 1 ja 2 kohaselt võib pädev Landgericht (esimese astme kohus) määrata selliste meetmete võtmise üksnes asjaomase prokuratuuri taotlusel. Vastavalt StPO § 100e lõikele 2 koostoimes 12. septembri 1950. aasta kohtukorralduse seaduse (Gerichtsverfassungsgesetz (GVG); BGBl . 1950 I, lk 455) § 74a lõikega 4 kuulub online -läbiotsimine selle Landgerichti (esimese astme kohus) erikolleegiumi erandlikku kohtualluvusse.
1723. detsembri 1982. aasta seadus rahvusvahelise õigusabi kohta kriminaalasjades (Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen (IRG); BGBl . 1982 I, lk 2071) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „IRG“) ei määra sõnaselgelt kindlaks, millise asutuse pädevusse kuulub Euroopa uurimismääruste koostamine. StPO § 161 alusel võib eeluurimist toimetav prokuratuur seega süüdistuse esitamisele eelnevas uurimismenetluses teha Euroopa uurimismääruse sidevahendite pealtkuulamiseks välismaal.
18IRG § 91g lõikes 6, millega võetakse Saksa õigusesse üle direktiivi 2014/41 artikkel 31, on ette nähtud, et pädev asutus, kellele mõni liikmesriik teatab kavatsusest viia Saksamaa territooriumil läbi pealtkuulamistoiming, peab keelama selle toimingu tegemise või saadud andmete kasutamise hiljemalt 96 tunni jooksul või nägema selliste andmete kasutamise suhtes ette tingimused, kui sarnases riigisiseses olukorras ei oleks toiming lubatud. IRG ei täpsusta siiski, kas sellest toimingust tuleb teatada pädevale Landgerichtile (esimese astme kohus) või asjaomasele prokuratuurile. IRG § 92d reguleerib üksnes pädeva asutuse territoriaalset pädevust.
19Prantsuse ametiasutuste toimetatud uurimise käigus tuvastati, et kahtlustatavad kasutasid peamiselt narkootiliste ainetega kaubitsemisega seotud süütegude toimepanemiseks krüpteeritud mobiiltelefone, mis töötasid EncroChati-nimelise litsentsi alusel. Mobiiltelefonid võimaldasid spetsiaalse tarkvara ja muudetud riistvara abil luua Roubaix’s (Prantsusmaa) asuva serveri abil otspunktkrüpteeritud suhtluse, mida ei olnud võimalik pealt kuulata tavapäraste uurimismeetodite abil (edaspidi „EncroChati teenus“).
20Prantsuse politseil õnnestus kohtu loa alusel 2018. ja 2019. aastal salvestada sellest serverist andmeid. Need andmed võimaldasid ühisel uurimisrühmal, milles osalesid ka Madalmaade eksperdid, luua n-ö Trooja hobuse tüüpi tarkvara. See tarkvara paigaldati 2020. aastakevadel tribunal correctionnel de Lille’i (Lille’i kriminaalkohus, Prantsusmaa) loal sellesse serverisse ja installeeriti sealt simuleeritud tarkvaravärskenduse kaudunendesse mobiiltelefonidesse. Kokku 66134 registreeritud kasutajast puudutas see tarkvara 32477 kasutajat 122 riigis, sealhulgas 4600 kasutajat Saksamaal.
21Bundeskriminalamti (Saksamaa keskkriminaalpolitsei) (edaspidi „BKA“) ja Frankfurdi peaprokuratuuri esindajad ning teiste hulgas Prantsuse, Madalmaade ja Ühendkuningriigi ametiasutuste esindajad osalesid 9. märtsil 2020 Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) korraldatud videokonverentsil. Sellel konverentsil teavitasid Prantsuse ja Madalmaade ametiasutuste esindajad teiste liikmesriikide ametiasutuste esindajaid sellest, et nad toimetavad uurimist krüpteeritud mobiiltelefone käitava äriühingu suhtes ning kavandavad pealtkuulamistoimingut, mis puudutab ka mujal kui Prantsusmaa territooriumil asuvatest mobiiltelefonidest pärinevaid andmeid. Saksamaa ametiasutuste esindajad andsid teada oma huvist Saksamaa kasutajate andmete vastu.
22BKA teatas 13. märtsil 2020, et alustab uurimist teadmata hulga EncroChati teenuse kasutajate suhtes seoses oletatava suures koguses narkootiliste ainetega kaubitsemisega ja kuritegeliku ühenduse loomisega. BKA põhjendas selle uurimise alustamist selgitusega, et juba EncroChati teenuse kasutamine iseenesest annab alust kahtlustada, et toime on pandud raskeid kuritegusid, eelkõige narkootiliste ainetega kauplemist.
23Selle teadaande põhjal alustas Frankfurdi peaprokuratuur 20. märtsil 2020 uurimist märkega „Kiireloomuline“ tundmatu toimepanija suhtes (edaspidi „UJs‑i menetlus“).
24BKA sai 27. märtsil 2020 Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) turvalise teabevahetusvõrgu „Secure Information Exchange Network Application“ (SIENA) kaudu teate, mille ühine uurimisrühm saatis nende liikmesriikide politseiasutustele, kes olid huvitatud EncroChati teenuse andmetest. Nende liikmesriikide pädevatel asutustel paluti kirjalikult kinnitada, et neid on teavitatud meetoditest, mida kasutati andmete kogumiseks nende territooriumil asuvatest mobiiltelefonidest. Samuti pidid nad tagama, et andmeid edastatakse esialgu põhimõtteliselt üksnes analüüsiks ja neid kasutatakse käimasolevates uurimismenetlustes alles pärast ühise uurimisrühma liikmesriikidelt loa saamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul saatis BKA nõutud kinnitused kokkuleppel Frankfurdi peaprokuratuuriga.
25Ajavahemikul 3. aprillist kuni 28. juunini 2020 tutvus BKA Europoli serveris Saksamaal kasutatavate mobiiltelefonide kohta iga päev edastatud andmetega.
26UJs‑i menetluse raames taotles Frankfurdi peaprokuratuur 2. juunil 2020 Prantsuse ametiasutustelt esimese Euroopa uurimismäärusega luba kasutada kriminaalmenetlustes piiranguteta EncroChati teenusest saadud andmeid. Taotluse põhjenduseks märkis ta, et Europol on teavitanud BKAd sellest, et Saksamaal on seda teenust kasutavate mobiiltelefonide abil toime pandud suur hulk väga raskeid kuritegusid, milleks on eelkõige suures koguses narkootiliste ainete import ja nendega kauplemine, ning et isikuid, keda ei ole siiani kindlaks tehtud, kahtlustatakse krüpteeritud side abil Saksamaal väga raskete kuritegude kavandamises ja toimepanemises.
27Selle taotluse alusel andis tribunal correctionnel de Lille (Lille’i kriminaalkohus) loa edastada ja kasutada kohtumenetlustes EncroChati teenusega varustatud Saksamaa kasutajate mobiiltelefonide andmeid. Seejärel esitati täiendavaid andmeid vastavalt kahele täiendavale Euroopa uurimismäärusele, mis koostati vastavalt 9. septembril 2020 ja 2. juulil 2021 (edaspidi koos 2. juuni 2020. aasta Euroopa uurimismäärusega „Euroopa uurimismäärused“).
28Seejärel eraldas Frankfurdi peaprokuratuur UJs-i menetlusest teatavate kasutajate, sealhulgas M. N-i suhtes alustatud uurimismenetluse ja andis need üle kohalikele prokuratuuridele. Selles kontekstis küsibki Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Euroopa uurimismäärused on direktiivi 2014/41 seisukohast õiguspärased.
29Kolmest küsimusest koosneva esimese küsimuste rühmaga soovib see kohus teada, millise asutuse või ametiisiku pädevusse kuulub Euroopa uurimismääruste tegemine.
30Sellega seoses on Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) leidnud 2. märtsi 2022. aasta kohtumääruses kohtuasjas 5 StR 457/21 (DE:BGH:2022:020322B5STRT457.21.0), et Frankfurdi peaprokuratuur, kes toimetab UJs‑i menetlust, on pädev koostama Euroopa uurimismäärusi tõendite edastamiseks (edaspidi „liitvabariigi kõrgeima üldkohtu 2. märtsi 2022. aasta määrus“). Eelotsusetaotluse esitanud kohus selle tõlgendusega ei nõustu. Ta kaldub arvama, et vastavalt direktiivi 2014/41 artikli 6 lõikele 1 koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga c oleks Euroopa uurimismäärused võinud teha ainult kohus.
31Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellega seoses 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsusele Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) ( C‑746/18 , EU:C:2021:152 ) ning 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsusele Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmed) ( C‑724/19 , EU:C:2021:1020 ). Ta tugineb täpsemalt arutluskäigule, mida Euroopa Kohus kasutas nendest kohtuotsustest tulenevas kohtupraktikas, tõlgendades direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 harta artiklitest 7, 8 ja 11 nähtuvate põhiõiguste seisukohast. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul saab nimetatud kohtupraktikat üle kanda direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkti a tõlgendamisele.
32Saksamaa uurimisasutuste juurdepääs EncroChati teenuse andmetele Euroopa uurimismääruse alusel peaks vastama kriteeriumidele, mis on võrreldavad säilitatud andmetele juurdepääsu suhtes kohaldatavate kriteeriumidega direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel. Asjaolu, et selle teenuse andmeid ei ole sideoperaator salvestanud haldusasutuse ettekirjutuse alusel, vaid neid kogusid vahetult Prantsuse uurimisasutused, ei õigusta teistsugust lähenemist. See asjaolu võib muuta asjaomaste isikute põhiõiguste riive pigem veelgi raskemaks.
33Lisaks tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 2 punktist c, et Euroopa uurimismääruse kriminaalmenetluse toimetamise eesmärgil peab olenemata riigisisestest pädevusnormidest sarnases riigisiseses olukorras alati tegema kohtunik, kes ei ole vastutav konkreetsete uurimistoimingute tegemise eest, kui selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis a ette nähtud proportsionaalsuse kontroll nõuab asjaomaste huvide kompleksset kaalumist ja puudutab põhiõiguste rasket riivet.
34Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine ja kolmas küsimuste rühm puudutavad Euroopa uurimismääruse tegemise sisulisi tingimusi.
35Esimesena leiab see kohus, et Euroopa uurimismäärus, millega taotletakse juurdepääsu elektroonilise side pealtkuulamisel saadud andmetele kriminaalmenetluse toimetamise eesmärgil, vastab direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punktis a ette nähtud vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimustele üksnes siis, kui iga asjaomase isiku puhul esineb konkreetsetel asjaoludel põhinev kahtlustus, et ta on osalenud raske kuriteo toimepanemises.
36Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei nõustu selles osas liitvabariigi kõrgeima üldkohtu 2. märtsi 2022. aasta määruse järeldusega, mille kohaselt piisab Euroopa uurimismääruste tegemiseks pelgalt konkretiseerimata kahtlustusest mitme erineva kuriteo toimepanemise kohta. Ta tugineb oma kahtlustes Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb andmete säilitamise õiguspärasust, eelkõige hinnangule proportsionaalsuse kohta direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 tähenduses, ning viitab sellega seoses 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsusele Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) ( C‑746/18 , EU:C:2021:152 , punktid 39 , 40 ja 50 ) ning 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsusele Commissioner of An Garda Síochána jt ( C‑140/20 , EU:C:2022:258 , punkt 44 ). Sellega seoses ei saa väita, et riigisiseste kriminaalmenetluse normidega on asjaomaste isikute põhiõiguste kaitse liikmesriigi menetluses piisavalt tagatud.
37Euroopa uurimismääruse proportsionaalsuse küsimus tekitab eelotsusetaotluse esitanud kohtul samuti küsimusi seoses õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1. See õigus nõuab, et kohtumenetluse poolel oleks tegelik võimalus esitada tõendi kohta oma seisukohad. See kehtib eelkõige siis, kui tõendid pärinevad tehnilisest valdkonnast, milles pädeval kohtul ja menetluse poolel puuduvad eriteadmised.
38Teisena tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt peab taotlev asutus või ametiisik kontrollima Euroopa uurimismääruses märgitud meedet riigisisese õiguse alusel.
39Liitvabariigi kõrgeima üldkohtu 2. märtsi 2022. aasta määruses leidis kohus siiski, et see säte ei ole põhikohtuasjas kohaldatav. Nimetatud säte puudutab üksnes sellist Euroopa uurimismäärust, mille eesmärk on koguda tõendeid ja mis tuleb veel täita. Seda ei kohaldata Euroopa uurimismääruse suhtes, mille eesmärk on juba kogutud tõendite edastamine. Meetme kontrollimine riigisisese õiguse alusel ei ole seega vajalik.
40Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seevastu, et Euroopa uurimismääruse koostanud asutus või ametiisik peab sellisel juhul riigisisese õiguse alusel kontrollima uurimistoimingut, mille alusel andmeid koguti. Teisisõnu võib see asutus või ametiisik paluda Euroopa uurimismäärusega täitvalt riigilt juba kogutud tõendeid üksnes juhul, kui võrreldaval riigisisesel juhul oleks uurimistoiming, mille abil need tõendid koguti, olnud taotlevas riigis lubatud.
41Eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljas küsimuste rühm puudutab direktiivi 2014/41 artikli 31 tõlgendamist.
42See kohus leiab, et kui liikmesriik soovib pealt kuulata Saksamaa territooriumil asuvate isikute elektroonilist sidet, peab ta vastavalt sellele artiklile teavitama kavandatavast pealtkuulamisest Saksamaa pädevaid asutusi enne toimingu tegemise algust või niipea, kui ta saab teada nende isikute asukoha.
43Liitvabariigi kõrgeima üldkohtu 2. märtsi 2022. aasta määruses seadis kohus kahtluse alla asjaolu, et Prantsusmaal kasutatav andmete saamise toiming kujutab endast „elektroonilise side pealtkuulamist“ direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on vastupidisel arvamusel. Ta leiab, et Prantsuse uurimisasutused oleksid pidanud enne selle toimingu tegemist teavitama Saksamaa pädevaid asutusi EncroChati teenusega varustatud Saksamaa mobiiltelefonidesse varjatud sisenemisest.
44Kuigi Saksa õigusnormid määravad kindlaks selle asutuse territoriaalse pädevuse, ei ole nendes siiski täpsustatud, kas selline teatis tuleb saata Landgerichtile (esimese astme kohus) või asjaomasele prokuratuurile. Selles osas ollakse Saksa kohtupraktikas ja õiguskirjanduses erinevatel seisukohtadel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus pooldab direktiivi 2014/41 artikli 31 lõikes 1 kasutatud mõiste „pädev asutus või ametiisik“ tõlgendamist nii, et see võib tähistada ainult igasugustest juhistest sõltumatut asutust, kellel puudub andmete suhtes uurimisega seotud huvi, st kohut.
45Nimelt on liidu territooriumi hõlmavate piiriüleste toimingute puhul, mida tehakse mitme liikmesriigi samaaegsetes huvides, mõiste „Euroopa uurimismäärus“ direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c tähenduses ja mõiste „teatis“ selle direktiivi artikli 31 tähenduses suures osas vastastikku asendatavad. Järelikult tuleks selliste toimingute eest vastutavate asutuste pädevused ühtlustada.
46Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus liikmesriikide suveräänsuse kaitse eesmärgi kohta, mida taotletakse direktiivi 2014/41 artikliga 31, võttes arvesse, et elektroonilise suhtluse salajane riive on eriti tundlik teema.
47Esitatud küsimuste viies rühm puudutab liidu õiguse võimaliku rikkumise tagajärgi võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes.
48Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et EncroChati teenuse kasutamisest saadud andmeid puudutavad riigisisesed otsused lähtuvad esiteks põhimõttest, et neid andmeid saab kasutada, ja teiseks põhimõttest, et juhul, kui võib olla tegemist liidu õiguse rikkumisega, tuleb nende andmete põhjal tuvastatud kuritegude raskust arvestades prioriteetseks pidada kriminaalmenetluse huve.
49Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb siiski, kas see lähenemisviis on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.
50Võrdväärsuse põhimõtte kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Saksa kriminaalmenetluse normide kohaselt ei ole võimalik kasutada telefoni pealtkuulamise kaudu saanud andmeid, kui seda toimetati kohtule selles valdkonnas kuuluvat pädevust eirates ja konkreetse kahtlustuseta, et toime on pandud kuritegu, mis õigustab pealtkuulamist.
51Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis tuleneb 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsusest Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) ( C‑746/18 , EU:C:2021:152 , punkt 43 ), et eesmärgi vältida seda, et ebaseaduslikult hangitud teave ja tõendid kahjustaksid põhjendamatult isikut, keda kahtlustatakse kuritegude toimepanemises, võib saavutada mitte ainult keeluga kasutada sellist teavet ja tõendeid, vaid ka sellega, et nende ebaseaduslikkust võetakse arvesse tõendite hindamisel või karistuse kindlaksmääramisel.
52Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb keeld neid tõendeid kasutada otseselt liidu õiguse tõhususe põhimõttest. See keeld on kohaldatav põhikohtuasjas, sest õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele üldpõhimõtet on rikutud mitmest aspektist, eelkõige seetõttu, et kuna Prantsuse ametiasutused on kvalifitseerinud Euroopa uurimismäärusega taotletud andmed „julgeolekusaladuseks“, ei saa neid kontrollida tehniline ekspert.
53Lisaks järeldab see kohus 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusest La Quadrature du Net jt ( C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18 , EU:C:2020:791 , punkt 141 ), 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsusest Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) ( C‑746/18 , EU:C:2021:152 , punkt 50 ) ning 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsusest Commissioner of An Garda Síochána jt ( C‑140/20 , EU:C:2022:258 , punkt 65 ), et raskete kuritegude vastu võitlemise eesmärk ei saa õigustada isikuandmete üldist ja vahet tegemata säilitamist. Kriminaalmenetlust läbiviivatel asutustel ei või hiljem olla juurdepääsu sellistele ebaseaduslikult ja põhjuseta säilitatud andmetele, isegi kui konkreetsel juhul saaks neid kasutada raskete kuritegude lahendamiseks.
54Neil asjaoludel otsustas Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ tõlgendamine vastavalt direktiivi 2014/41 artikli 6 lõikele 1 ja artikli 2 punktile c nende koostoimes:
55Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetlust.
56Oma taotluse põhjendamiseks väidab ta, et põhikohtuasi tuleb lahendada eriti kiiresti. Nimelt, kuigi M. N-i suhtes tehtud riigisisest vahistamismäärust hetkel ei täideta, võib viivitus menetluses – mida oleks võimalik vältida ja mis tuleb omistada riigile – kaasa tuua selle vahistamismääruse tühistamise. Lisaks puudutab Euroopa Kohtu otsus mitut sarnast pooleli olevat menetlust.
57Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.
58Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend, mille eesmärk on reageerida erakordselt kiireloomulisele olukorrale (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20 , EU:C:2021:1037 , punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
59Käesoleval juhul otsustas Euroopa Kohtu president 16. novembril 2022, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, jätta käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud taotluse rahuldamata.
60Esiteks, kuna M. N-i suhtes ei ole kohaldatud vabadust piiravat meedet, ei piisa kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetluse kasutamise põhjendamiseks asjaolust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema kõik endast oleneva, et tagada põhikohtuasja kiire lahendamine (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 7. oktoobri 2013. aasta määrus Rabal Cañas, C‑392/13 , EU:C:2013:877 , punkt 15 ; Euroopa Kohtu presidendi 20. septembri 2018. aasta määrus Minister for Justice and Equality, C‑508/18 ja C‑509/18 , EU:C:2018:766 , punkt 13 , ning 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Ferrovienord, C‑363/21 ja C‑364/21 , EU:C:2023:563 , punkt 46 ).
61Teiseks ei ole küsimuste olulisus või asjaolu, et need küsimused võivad puudutada suurt hulka isikuid või õiguslikke olukordi, iseenesest põhjused, mis tekitaksid erakorralise kiireloomulisuse, mis on ometi vajalik, et õigustada kiirendatud korras menetlemist (Euroopa Kohtu presidendi 21. septembri 2004. aasta määrus parlament vs. nõukogu, C‑317/04 , EU:C:2004:834 , punkt 11 , ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus), C‑261/22 , EU:C:2023:1017 , punkt 30 ).
62Euroopa Kohtu president otsustas siiski, et käesolev kohtuasi lahendatakse kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras.
63Staatsanwaltschaft Berlin (Berliini prokuratuur, Saksamaa) ja mitu Euroopa Kohtule seisukohti esitanud valitsust väidavad, et mõned küsimused on vastuvõetamatud, kuna need on sisuliselt hüpoteetilised, liiga üldised või puudutavad faktiliste asjaolude või riigisiseste õigusnormide hindamist.
64Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 ette nähtud menetluses üksnes liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades otsustada, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on asjakohased (vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia, 244/80 , EU:C:1981:302 , punkt 15 ). Järelikult, kui esitatud küsimustes palutakse tõlgendada liidu õigust, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (20. septembri 2022. aasta kohtuotsus VD ja SR, C‑339/20 ja C‑397/20 , EU:C:2022:703 , punkt 56 ).
65Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele võib Euroopa Kohus vastamata jätta vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93 , EU:C:1995:463 , punkt 61 , ning 20. septembri 2022. aasta kohtuotsus VD ja SR, C‑339/20 ja C‑397/20 , EU:C:2022:703 , punkt 57 ).
66Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõned kõhklused tulenevad tõepoolest riigisisesest õigusest ning et see kohus peab veel andma hinnangu teatavatele faktilistele asjaoludele.
67Siiski tuleneb esiteks Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriikide kohtud võivad vabalt kasutada õigust pöörduda Euroopa Kohtusse menetluse mis tahes hetkel, mida nad peavad sobivaks. Nimelt on ainult liikmesriigi kohtul pädevus otsustada, millal on sobivaim hetk Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks (vt selle kohta 5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14 , EU:C:2016:514 , punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
68Teiseks tuleb tõdeda, et esitatud eelotsuse küsimused puudutavad selliste selgelt määratletud liidu õigusnormide tõlgendamist, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates mõjutavad põhikohtuasja lahendamist. Neil asjaoludel ja võttes arvesse, et Berliini prokuratuuri ja käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud valitsuste esitatud argumendid ei ole piisavad tõendamaks, et on ilmne, et sellel tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, on Euroopa Kohtu vastus esitatud küsimustele põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.
69Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa uurimismääruse, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, peab tingimata tegema kohtunik, kui taotleva riigi õiguse kohaselt oleks selle riigi puhtalt riigisiseses menetluses pidanud nende tõendite algse kogumise määrama kohtunik.
70Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi direktiivi 2014/41 artikli 6 lõige 1 näitab, millistel tingimustel võib koostada Euroopa uurimismääruse, ei määra see siiski kindlaks, millist liiki asutus või ametiisik võib uurimismääruse koostada.
71Sellega seoses tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 1 lõikest 1, et Euroopa uurimismääruse võib koostada kahel juhul. Sellise uurimismääruse eesmärk võib seega olla ühelt poolt ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemine teises liikmesriigis tõendite hankimiseks või teiselt poolt selliste tõendite hankimine, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, see tähendab nende tõendite edastamine taotleva riigi pädevatele asutustele. Igal juhul tuleneb sellest sättest, et Euroopa uurimismääruse peab tegema või kinnitama „õigusasutus“.
72Selles sättes kasutatud mõistet „õigusasutus“ ei ole seal siiski määratletud. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selles kontekstis tuleb direktiivi 2014/41 artikli 1 lõiget 1 tõlgendada koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga c, milles on määratletud mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ selle direktiivi tähenduses (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Graz (Düsseldorfi maksusüütegusid menetlev maksuamet), C‑16/22 , EU:C:2023:148 , punktid 27 ja 28 ).
73Sellega seoses nähtub nimetatud direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i sõnastusest, et selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud, et nende asutuste või ametiisikute hulka, keda sarnaselt kohtuniku, kohtu või eeluurimiskohtunikuga mõistetakse kui „taotlevat asutust või ametiisikut“, kuulub prokurör. See säte seab „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ kvalifitseerimise ainsaks tingimuseks selle, et kohtunik, eeluurimiskohtunik või prokurör on konkreetses asjas pädev (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19 , EU:C:2020:1002 , punktid 50 ja 51 ).
74Seega, kui taotleva riigi õiguse kohaselt on prokurör selle riigi puhtalt riigisiseses olukorras pädev määrama uurimistoimingu, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba pädevate riigisiseste asutuste valduses, kuulub ta sellise uurimismääruse tegemisel, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ alla direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses (vt analoogia alusel 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19 , EU:C:2020:1002 , punkt 52 ).
75Seevastu juhul, kui taotleva riigi õiguse kohaselt ei ole prokurör pädev määrama selliste tõendite edastamist, mis on juba pädevate riigisiseste asutuste valduses, ja seega eelkõige siis, kui puhtalt riigisiseses olukorras peaks selleks loa andma kohtunik seetõttu, et see toob kaasa asjaomase isiku põhiõiguste raske riive, ei saa prokuröri pidada pädevaks ametiisikuks selle sätte tähenduses (vt analoogia alusel 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmed), C‑724/19 , EU:C:2021:1020 , punkt 39 ).
76Käesoleval juhul väidab Saksamaa valitsus, et StPO § 100e lõike 6 punkt 1 lubab liikmesriigi tasandil tõendite edastamist ühelt liikmesriigi uurimisasutuselt teisele. Lisaks ei nõua see õiguslik alus, mis erineb andmete algse kogumise õiguslikust alusest, et selliseks edastamiseks peab loa andma kohtunik. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev riigisisest õigust tõlgendama, peab kindlaks tegema, kas see on nii.
77Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/41 artikli 1 lõiget 1 ja artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et Euroopa uurimismäärust, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, ei pea tingimata tegema kohtunik, kui taotleva riigi õiguse kohaselt oleks selle riigi puhtalt riigisiseses menetluses pidanud nende tõendite algse kogumise määrama kohtunik, kuid prokuröri pädevuses on määrata nende tõendite edastamine.
78Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud kogu teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 13. detsembri 1984. aasta kohtuotsus Haug-Adrion, 251/83 , EU:C:1984:397 , punkt 9 , ning 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19 , EU:C:2021:393 , punkt 131 ).
79Sellega seoses tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevate Euroopa uurimismäärustega soovis Frankfurdi peaprokuratuur saada Prantsuse uurimisasutustelt andmeid, mis on kogutud EncroChati teenusega varustatud mobiiltelefonidest, mida kasutasid Saksamaa kasutajad. Neid andmeid kogusid ametiasutused pärast Prantsuse kohtunikult loa saamist.
80Teises ja kolmandas eelotsuse küsimuses silmas peetud olukord puudutab seega – nagu nähtub ka nende küsimuste sõnastusest – üksnes direktiivi 2014/41 artikli 1 lõikes 1 teisena nimetatud olukorda, milleks on Euroopa uurimismääruse koostamine selliste tõendite edastamiseks, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses.
81Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised on direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud Euroopa uurimismääruse koostamise sisulised tingimused konkreetses kontekstis, kus liikmesriigi asutused on kogunud andmeid mobiiltelefonidest, mis võimaldavad spetsiaalse tarkvara ja muudetud riistvara abil otspunktkrüpteeritud suhtlust.
82Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimuse punktiga a teada, kas direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõuetele vastamiseks peab sellise Euroopa uurimismääruse koostamine, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, sõltuma sellest, kas ajal, mil see Euroopa uurimismäärus määrati, on iga asjaomase isiku puhul konkreetselt alust eeldada raske kuriteo toimepanemist, või võib selles osas piisata kaudsetest tõenditest mitme süüteo toimepanemise kohta veel kindlaks tegemata isikute poolt.
83Teise küsimuse punktiga b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks teada, kas proportsionaalsuse põhimõttega on õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele seisukohast vastuolus Euroopa uurimismääruse koostamine, kui pealtkuulamistoiminguga hangitud andmete terviklikkust ei ole võimalik kontrollida seda võimaldanud tehniliste andmebaaside konfidentsiaalsuse tõttu ja kui süüdistatav ei pruugi sel põhjusel olla suuteline neid andmeid hiljem kriminaalmenetluses tõhusalt kommenteerima.
84Mis puudutab direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkti b, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimuse punktidega a ja b teada, kas – üldiselt või vähemalt siis, kui neid andmeid on kogunud täitva riigi pädevad asutused taotleva riigi territooriumil ja tema huvides – sellise Euroopa uurimismääruse koostamise suhtes, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, kehtivad samad sisulised tingimused, mida kohaldatakse taotleva riigi poolt nende tõendite kogumise suhtes puhtalt riigisiseses olukorras.
85Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas – ja kui jah, siis millistel tingimustel – direktiivi 2014/41 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus see, kui prokurör teeb Euroopa uurimismääruse, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, kui need tõendid on saadud pealtkuulamise tulemusel, mida need asutused toimetasid taotleva riigi territooriumil kõikide selliste mobiiltelefonide kasutajate side suhtes, mis võimaldavad spetsiaalse tarkvara ja muudetud riistvara abil otspunktkrüpteeritud suhtlust.
86Selle kohta tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2014/41 eesmärk, nagu nähtub selle põhjendustest 5–8, on asendada piiriülese mõõtmega kriminaalasjades tõendite hankimise killustatud ja keeruline raamistik ning sellega püütakse hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd seeläbi, et kehtestatakse lihtsustatud ja tõhusam süsteem, mis põhineb ühtsel vahendil, mida nimetatakse Euroopa uurimismääruseks, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, ning mille aluseks on kõrgendatud usaldus, mis peab liikmesriikide vahel olema (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19 , EU:C:2020:1002 , punkt 39 ).
87Vastavalt direktiivi 2014/41 artikli 6 lõigetele 1 ja 2 saab Euroopa uurimismääruse koostada kahe kumulatiivse tingimuse esinemisel, mille täidetust kontrollib taotlev asutus või ametiisik. Esiteks peab artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt taotlev asutus või ametiisik tagama, et Euroopa uurimismääruse koostamine on selle direktiivi artiklis 4 osutatud menetluse puhul vajalik ja sellega proportsionaalne, võttes arvesse kahtlustatava või süüdistatava õigusi. Teiseks peab see asutus või ametiisik direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt kontrollima, kas Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingu(te) tegemise oleks saanud määrata samadel tingimustel sarnases riigisiseses asjas.
88Direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkt a nõuab seega, et kontrollitaks Euroopa uurimismääruse koostamise vajalikkust ja proportsionaalsust, võttes arvesse selle direktiivi artiklis 4 osutatud menetluste eesmärke. Viimati nimetatud artikli, milles on kindlaks määratud menetluse liigid, mille puhul võib Euroopa uurimismääruse koostada, punktis a on sätestatud, et sellise määruse võib koostada „kriminaalmenetluses, mida õigusasutus kuriteo suhtes toimetab taotleva riigi õiguse kohaselt või mida õigusasutus võib alustada“. Kuna see säte viitab taotleva riigi õigusele, tuleb sellise uurimismääruse tegemise vajalikkust ja proportsionaalsust hinnata üksnes sellest õigusest lähtudes.
89Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 82 ja 83, tuleb täpsustada, et ühelt poolt ei nõua direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkt a, et sellise Euroopa uurimismääruse koostamine, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, oleks tingimata seatud sõltuvusse eeldusest, et Euroopa uurimismääruse määramise ajal esineb iga puudutatud isiku suhtes konkreetsetel asjaoludel põhinev kahtlustus raske kuriteo toimepanemises, kui selline nõue ei tulene taotleva riigi õigusest.
90Teiselt poolt ei ole selle sättega vastuolus ka Euroopa uurimismääruse koostamine juhul, kui pealtkuulamistoiminguga hangitud andmete terviklikkust ei ole võimalik kontrollida seda toimingut võimaldanud tehniliste andmebaaside konfidentsiaalsuse tõttu, tingimusel et hilisemas kriminaalmenetluses on tagatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Edastatud tõendite terviklikkust saab nimelt üldjuhul hinnata ainult hetkel, mil asjaomased tõendid on pädevate asutuste käsutuses, mitte aga Euroopa uurimismääruse koostamise varasemas etapis.
91Seejärel tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastusest ja selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 tehtud eristusest, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 71, et juhul, kui „Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoiminguks“ on tõendite hankimine, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, see tähendab selliste tõendite edastamine taotleva riigi pädevatele asutustele, saab uurimismääruse teha üksnes tingimusel, et seda edastamist „oleks saanud taotleda samadel tingimustel sarnases riigisiseses asjas“.
92Kasutades sõnu „samadel tingimustel“ ja „sarnases riigisiseses asjas“, seab direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkt b Euroopa uurimismääruse koostamise täpsete tingimuste kindlaksmääramise sõltuvusse üksnes taotleva riigi õigusest.
93Sellest järeldub, et kui taotlev asutus või ametiisik soovib saada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, peab see asutus või ametiisik kohaldama Euroopa uurimismääruse suhtes kõiki tingimusi, mis on tema enda liikmesriigi õiguses ette nähtud sarnases riigisiseses menetluses.
94Eeltoodu tähendab, et sellise Euroopa uurimismääruse õiguspärasuse suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille eesmärk on edastada andmeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses ja mis võivad anda teavet sellise mobiiltelefoni kasutaja side kohta, mis võimaldab spetsiaalse tarkvara ja muudetud riistvara abil otspunktkrüpteeritud suhtlust, kehtivad samad tingimused kui need, mida kohaldatakse vajaduse korral selliste andmete edastamisele taotleva riigi puhtalt riigisiseses olukorras.
95Järelikult, kui taotleva riigi õigus seab sellise edastamise sõltuvusse sellest, et on konkreetselt alust eeldada, et kahtlustatav on toime pannud raskeid kuritegusid, või asjaomastest andmetest koosnevate tõendite lubatavusest, kehtivad Euroopa uurimismääruse tegemise suhtes kõik samad tingimused.
96Seevastu ei nõua direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkt b, et muu hulgas sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus täitva riigi pädevad asutused on kõnealused andmed kogunud taotleva riigi territooriumil ja tema huvides, peab Euroopa uurimismääruse koostamine, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, olema allutatud samadele sisulistele tingimustele, mida kohaldatakse taotlevas riigis nende tõendite kogumise suhtes.
97Direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkti b eesmärk on tõepoolest vältida taotleva riigi õiguses ette nähtud normidest ja tagatistest kõrvalehoidmist. Käesoleval juhul ei ilmne siiski, et sellise tõendite kogumise või nii kogutud tõendite Euroopa uurimismäärusega edastamise eesmärk või tagajärg oleks olnud niisugune kõrvalehoidmine, kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
98Lisaks, kuna direktiivis 2014/41 ei ole norme, mis sisustaksid erinevalt tõendite edastamist – mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses – käsitleva Euroopa uurimismääruse suhtes kohaldatava korra olenevalt kohast, kus neid tõendeid koguti, siis ei oma sellega seoses tähtsust asjaolu, et käesoleval juhul on täitev riik kogunud need tõendid taotleva riigi territooriumil ja tema huvides.
99Veel tuleb meelde tuletada, et eelkõige direktiivi 2014/41 põhjendustest 2, 6 ja 19 tuleneb, et Euroopa uurimismäärus on ELTL artikli 82 lõikes 1 silmas peetud kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö vahend, mis põhineb kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel. See põhimõte, mis on kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi, põhineb aga omakorda vastastikusel usaldusel ja ümberlükataval eeldusel, et teised liikmesriigid järgivad liidu õigust, austades eelkõige põhiõigusi (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19 , EU:C:2020:1002 , punkt 40 ).
100Sellest järeldub, et kui taotlev asutus või ametiisik soovib Euroopa uurimismäärusega, et talle edastataks tõendid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, ei ole esimesena nimetatud asutusel või ametiisikul õigust kontrollida, kas eraldi menetlus, milles täitev liikmesriik kogus tõendeid, mille edastamist ta taotleb, oli nõuetekohane. Täpsemalt tooks selle direktiivi artikli 6 lõike 1 vastupidine tõlgendus praktikas kaasa keerulisema ja vähem tõhusa süsteemi, mis kahjustaks direktiiviga taotletavat eesmärki.
101Lisaks tuleb rõhutada, et direktiiv 2014/41 tagab asjaomaste isikute põhiõiguste järgimise kohtuliku kontrolli.
102Ühelt poolt tagavad liikmesriigid direktiivi 2014/41 artikli 14 lõike 1 kohaselt, et Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingute suhtes kohaldatakse õiguskaitsevahendeid, mis on samaväärsed õiguskaitsevahenditega, mida kasutatakse sarnases riigisiseses asjas. Selles kontekstis on aga pädeva kohtu ülesanne kontrollida, kas on järgitud uurimismääruse tegemise tingimusi, mis on sätestatud selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ja mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 87–95.
103Seega, kui nende tõendite edastamine, mis on juba teise liikmesriigi pädevate asutuste valduses, osutub kas ebaproportsionaalseks taotlevas riigis asjaomase isiku suhtes alustatud kriminaalmenetluste seisukohast, näiteks selle isiku põhiõiguste riive raskuse tõttu, või kui see on määratud sarnase riigisisese menetluse suhtes kohaldatavaid õigusnorme rikkudes, peaks kohus, kellele on esitatud kaebus tõendite edastamist määrava Euroopa uurimismääruse peale, kohaldama selles olukorras riigisisesest õigusest nähtuvaid tagajärgi.
104Teiselt poolt kohustab direktiivi 2014/41 artikli 14 lõige 7 liikmesriike tagama, et taotlevas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses austatakse Euroopa uurimismääruse abil hangitud tõendite hindamisel kaitseõigusi ja tagatakse õiglane menetlus.
105Mis puudutab konkreetselt õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, siis tuleb eelkõige märkida, et kui kohus leiab, et pool ei ole saa tõhusalt kommenteerida tõendit, mis võib ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist, siis peab see kohus tuvastama, et on rikutud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ja sellise rikkumise vältimiseks selle tõendi välistama (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18 , EU:C:2021:152 , punkt 44 ).
106Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/41 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui prokurör teeb Euroopa uurimismääruse, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, kui need tõendid on saadud pealtkuulamise tulemusel, mida need asutused toimetasid taotleva riigi territooriumil kõikide selliste mobiiltelefonide kasutajate side suhtes, mis võimaldavad spetsiaalse tarkvara ja muudetud riistvara abil otspunktkrüpteeritud suhtlust, tingimusel et sellise uurimismääruse puhul on täidetud kõik tingimused, mis võivad olla ette nähtud taotleva riigi õiguses selliste tõendite edastamiseks selle riigi puhtalt riigisiseses olukorras.
107Neljanda küsimuse punktidega a ja b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/41 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et lõppseadmetesse varjatud sisenemises seisnev toiming, mille eesmärk on koguda internetipõhise elektroonilise side teenuse liiklus-, asukoha- ja sideandmeid, on selle artikli tähenduses „elektroonilise side pealtkuulamine“, millest tuleb teavitada selle liikmesriigi kohut, kelle territooriumil asub pealtkuulatav isik.
108Selle direktiivi artikli 31 lõige 1 näeb ette olukorra, kus liikmesriigi pädev asutus või ametiisik on uurimistoimingu tegemise eesmärgil andnud loa elektroonilise side pealtkuulamiseks isiku puhul, kelle elektroonilise side aadressi kasutatakse teise liikmesriigi territooriumil, kelle tehniline abi ei ole pealtkuulamise korraldamiseks vajalik. Sellisel juhul peab esimene liikmesriik, keda nimetatakse „pealtkuulamist korraldavaks liikmesriigiks“, teavitama sellest teise liikmesriigi – keda nimetatakse „teavitatud liikmesriigiks“ – pädevat asutust või ametiisikut.
109Mis puudutab esimesena selles sättes kasutatud mõistet „elektrooniline side“, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seotud nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta lisaks selle sätte sõnastusele ka sätte konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 18. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Ekro, 327/82 , EU:C:1984:11 , punkt 11 , ja 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19 , EU:C:2020:1002 , punkt 49 ).
110Võttes arvesse asjaolu, et ükski direktiivi 2014/41 säte ei sisalda selle direktiivi artikli 31 lõikes 1 kasutatud mõiste „elektrooniline side“ määratlust ega sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele selle mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb asuda seisukohale, et seda sätet tuleb liidu õiguses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt vastavalt eelmises punktis meenutatud metoodikale.
111Esiteks, mis puudutab direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 1 sõnastust, siis viitab mõiste „elektrooniline side“ tavatähenduses kõigile teabe kaugedastuse võimalustele.
112Teiseks, mis puudutab direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 1 konteksti, siis tuleb märkida, et selle artikli lõikes 2 on ette nähtud, et lõikes 1 osutatud teavitamisel kasutatakse C lisas esitatud vormi. Selle lisa punkti B alapunktis III „Pealtkuulatav isik“ on aga nimetatud nii telefoninumbrit kui ka internetiprotokolli („IP-number“) või ka e-posti aadressi. Mõiste „elektrooniline side“ laia käsitlust kinnitab ka direktiivi 2014/41 artikli 31 lõige 3, milles peetakse vahet tegemata silmas pealtkuulamise tulemusel saadud mis tahes „andmeid“.
113Kolmandaks, mis puudutab direktiivi 2014/41 artikli 31 eesmärki, siis nähtub direktiivi põhjendusest 30, et võimalused teha selle direktiivi alusel koostööd elektroonilise side pealtkuulamisel ei tohiks piirduda elektroonilise side sisuga, vaid võivad puudutada ka elektroonilise sidega seotud liiklus- ja asukohaandmete kogumist.
114Eeltoodust nähtub, et lõppseadmetesse varjatud sisenemises seisnev toiming, mille eesmärk on koguda internetipõhise elektroonilise side teenuse liiklus-, asukoha- ja sideandmeid, on „elektroonilise side pealtkuulamine“ direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 1 tähenduses.
115Teisena, mis puudutab asutust või ametiisikut, kellele selles artiklis ette nähtud teatis tuleb saata, siis nähtub esiteks selle direktiivi artikli 31 lõike 1 sõnastusest, et liidu seadusandja piirdus viitega „teavitatud liikmesriigi pädevale asutusele või ametiisikule“, ilma et ta oleks seejuures täpsustanud, kas tegemist peab olema haldus- või kohtuasutuse või -ametiisikuga või millised peaksid olema nimetatule antud ülesanded.
116Teiseks tuleb ka märkida, et ühelt poolt ei kuulu see asutus või ametiisik direktiivi 2014/41 artiklis 33 loetletud teabe hulka, mille liikmesriigid pidid Euroopa Komisjonile saatma. Teiselt poolt nähtub selle direktiivi C lisas esitatud vormist, mida – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 112 – tuleb kasutada „elektroonilise side pealtkuulamisest“ teavitamiseks selle direktiivi artikli 31 lõike 1 tähenduses, et ainus märge, mis tuleb sellel vormil esitada, on „teavitatud liikmesriik“.
117Eeltoodust nähtub, et iga liikmesriik peab kindlaks määrama pädeva asutuse või ametiisiku, kes saab vastu võtta direktiivi 2014/41 artikli 31 lõikes 1 nimetatud teatise. Kui pealtkuulamist korraldav liikmesriik ei suuda kindlaks teha teavitatud liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut, võib selle teatise edastada teavitatud liikmesriigi mis tahes asutusele, keda pealtkuulamist korraldav liikmesriik peab selleks sobivaks.
118Sellega seoses tuleb siiski täpsustada, et pädev asutus või ametiisik direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 1 tähenduses võib selle direktiivi artikli 31 lõike 3 kohaselt muu hulgas teavitada, et pealtkuulamist ei tohi korraldada või see tuleb lõpetada, kui see ei ole lubatud sarnases riigisiseses menetluses. Sellest järeldub, et kui teatise saanud asutus või ametiisik ei ole teavitatud liikmesriigi õiguse kohaselt pädev asutus või ametiisik, peab esimesena nimetatud asutus või ametiisik direktiivi 2014/41 artikli 31 soovitava toime tagamiseks edastama teatise omal algatusel pädevale asutusele või ametiisikule.
119Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljanda küsimuse punktidele a ja b vastata, et direktiivi 2014/41 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et lõppseadmetesse varjatud sisenemises seisnev toiming, mille eesmärk on koguda internetipõhise elektroonilise side teenuse liiklus-, asukoha- ja sideandmeid, on „elektroonilise side pealtkuulamine“ selle artikli tähenduses, millest tuleb teavitada selle liikmesriigi määratud asutust, kelle territooriumil asub pealtkuulatav isik. Kui pealtkuulamist korraldav liikmesriik ei suuda kindlaks teha teavitatud liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut, võib selle teatise edastada teavitatud liikmesriigi mis tahes asutusele või ametiisikule, keda pealtkuulamist korraldav liikmesriik peab selleks sobivaks.
120Neljanda küsimuse punktiga c soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/41 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et selle eesmärk on kaitsta nende kasutajate õigusi, kelle suhtes toimetatakse „elektroonilise side pealtkuulamist“ selle artikli tähenduses, ja kaitse hõlmab sel viisil kogutud andmete kasutamist teavitatud liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluses.
121Kõigepealt, erinevalt „elektroonilise side pealtkuulamisest teise liikmesriigi tehnilise abiga“, mida reguleerib direktiivi 2014/41 artikkel 30, ei koostata Euroopa uurimismäärust selle direktiivi artiklis 31 nimetatud „elektroonilise side pealtkuulamise“ kohta, see tähendab sellise pealtkuulamise kohta, mis ei nõua selle teise liikmesriigi tehnilist abi, kelle territooriumil pealtkuulatav isik asub. Sellest järeldub, et nimetatud pealtkuulamise suhtes ei kohaldata sellise uurimismääruse erinevaid tingimusi ja tagatisi.
122Seejärel, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 118, tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 3 sõnastusest, et kui pealtkuulamine ei ole lubatud sarnases riigisiseses asjas, võib teavitatud liikmesriigi pädev asutus või ametiisik teavitada pealtkuulamist korraldava liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut sellest, et pealtkuulamist ei tohi korraldada või see tuleb lõpetada, või vajaduse korral ka sellest, et pealtkuulamise tulemusel juba saadud andmeid ei tohi kasutada või tohib kasutada üksnes teavitatud liikmesriigi pädeva asutuse või ametiisiku seatud tingimustel.
123Tegusõna „tohtima“ kasutamine selles sättes tähendab, et teavitatud liikmesriigil on teatav õigus, mille kasutamise üle otsustab selle liikmesriigi pädev asutus või ametiisik talle antud hindamisruumi piires, kusjuures selle õiguse kasutamine peab olema põhjendatud asjaoluga, et selline pealtkuulamine ei oleks lubatud sarnases riigisiseses asjas.
124Direktiivi 2014/41 artikli 31 eesmärk ei ole seega mitte ainult tagada teavitatud liikmesriigi suveräänsuse austamine, vaid ka tagada, et ei kahjustataks selles liikmesriigis elektroonilise side pealtkuulamise valdkonnas antud kaitse taset. Seega, kuna elektroonilise side pealtkuulamine riivab pealtkuulatavale isikule harta artiklis 7 tagatud õigust eraelu puutumatusele ning edastatavate sõnumite saladusele (vt selle kohta 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Dzivev jt, C‑310/16 , EU:C:2019:30 , punkt 36 ), tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2014/41 artikli 31 eesmärk on ka kaitsta nende isikute õigusi, keda pealtkuulamine puudutab – eesmärk, mis hõlmab andmete kasutamist teavitatud liikmesriigis kriminaalmenetluse läbiviimisel.
125Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljanda küsimuse punktile c vastata, et direktiivi 2014/41 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et selle eesmärk on kaitsta ka nende kasutajate õigusi, kelle suhtes toimetatakse „elektroonilise side pealtkuulamist“ selle artikli tähenduses.
126Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tõhususe põhimõte kohustab liikmesriigi kriminaalkohut jätma kuritegude toimepanemises kahtlustatava suhtes alustatud kriminaalmenetluses kõrvale teabe ja tõendid, mis on hangitud liidu õiguse ettekirjutusi rikkudes.
127Sissejuhatuseks tuleb ühelt poolt märkida, et sellele küsimusele tuleb vastata üksnes juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab esimesele kuni neljandale eelotsuse küsimusele antud vastuste põhjal järeldusele, et Euroopa uurimismäärused on tehtud õigusvastaselt.
128Teiselt poolt võib liidu kehtiva õiguse kohaselt üldjuhul üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses sellise teabe ja selliste tõendite lubatavust ja hindamist, mis on hangitud liidu õigusega vastuolus oleval moel (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18 , EU:C:2020:791 , punkt 222 ).
129Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kui teatavas valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb menetlusnormid, mis reguleerivad nende kaebuste läbivaatamist, millega peaks tagatama isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt sätestada iga liikmesriigi sisemises õiguskorras, kuid seda siiski tingimusel, et need ei oleks vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ning et need ei muudaks liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76 , EU:C:1976:188 , punkt 5 , ning 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18 , EU:C:2020:791 , punkt 223 ).
130Samas, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 104 ja 105, ei saa jätta tähelepanuta, et direktiivi 2014/41 artikli 14 lõige 7 paneb liikmesriikidele sõnaselgelt kohustuse tagada, ilma et sellega piirataks riigisiseste menetlusnormide kohaldamist, et taotlevas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses austatakse Euroopa uurimismääruse abil hangitud tõendite hindamisel kaitseõigust ja tagatakse õiglane menetlus, mis tähendab, et kriminaalmenetluses tuleb välistada tõend, mida menetlusosaline ei saa tõhusalt kommenteerida.
131Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/41 artikli 14 lõiget 7 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriigi kriminaalkohut jätma kuritegude toimepanemises kahtlustatava suhtes alustatud kriminaalmenetluses teabe ja tõendid kõrvale, kui sellel isikul ei ole olnud võimalik seda teavet ja neid tõendeid tõhusalt kommenteerida ning need võivad ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist.
132Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
tuleb tõlgendada nii, et
Euroopa uurimismäärust, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, ei pea tingimata tegema kohtunik, kui taotleva riigi õiguse kohaselt oleks selles riigis puhtalt riigisiseses menetluses pidanud nende tõendite algse kogumise määrama kohtunik, kuid prokuröri pädevuses on määrata nende tõendite edastamine.
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus, kui prokurör teeb Euroopa uurimismääruse, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, kui need tõendid on saadud pealtkuulamise tulemusel, mida need asutused toimetasid taotleva riigi territooriumil kõikide selliste mobiiltelefonide kasutajate side suhtes, mis võimaldavad spetsiaalse tarkvara ja muudetud riistvara abil otspunktkrüpteeritud suhtlust, tingimusel et sellise uurimismääruse puhul on täidetud kõik tingimused, mis võivad olla ette nähtud taotleva riigi õiguses selliste tõendite edastamiseks selle riigi puhtalt riigisiseses olukorras.
tuleb tõlgendada nii, et
lõppseadmetesse varjatud sisenemises seisnev toiming, mille eesmärk on koguda internetipõhise elektroonilise side teenuse liiklus-, asukoha- ja sideandmeid, on „elektroonilise side pealtkuulamine“ selle artikli tähenduses, millest tuleb teavitada selle liikmesriigi määratud asutust, kelle territooriumil asub pealtkuulatav isik. Kui pealtkuulamist korraldav liikmesriik ei suuda kindlaks teha teavitatud liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut, võib selle teatise edastada teavitatud liikmesriigi mis tahes asutusele või ametiisikule, keda pealtkuulamist korraldav liikmesriik peab selleks sobivaks.
tuleb tõlgendada nii, et
selle eesmärk on kaitsta ka nende kasutajate õigusi, kelle suhtes toimetatakse „elektroonilise side pealtkuulamist“ selle artikli tähenduses.
tuleb tõlgendada nii, et
see kohustab liikmesriigi kriminaalkohut jätma kuritegude toimepanemises kahtlustatava suhtes alustatud kriminaalmenetluses teabe ja tõendid kõrvale, kui sellel isikul ei ole olnud võimalik seda teavet ja neid tõendeid tõhusalt kommenteerida ning need võivad ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist.
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: saksa.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.