Euroopa Kohtu otsus, 20. veebruar 1979.

EUROOPA KOHTU OTSUS

20veebruar 1979( * )

Koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmed

Kohtuasjas 120/78,

mille

esemeks on EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule

esitatud Hessisches Finanzgericht’i eelotsusetaotlus selles kohtus

pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Rewe-Zentral AG , asukoht Köln,

ja

Bundesmonopolverwaltung für Branntwein (liitvabariigi alkoholimonopoliamet),

EMÜ

asutamislepingu artiklite 30 ja 37 tõlgendamise küsimuses seoses

Saksa alkoholimonopoliseaduse artikli 100 lõikega 3,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus:

president H. Kutscher, kodade esimehed J. Mertens de Wilmars ja

A. J. Mackenzie Stuart, kohtunikud A. M. Donner,

P. Pescatore, M. Sørensen, A. O’Keeffe, G. Bosco ja A.

Touffait,

kohtujurist: M. Capotorti,

kohtusekretär: A. Van Houtte

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Õiguslik käsitlus

1 28.

aprilli 1978. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. mail,

esitas Hessisches Finanzgericht EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel

kaks eelotsuse küsimust EMÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 37

tõlgendamise kohta, et hinnata, kas alkohoolsete jookide turustamist

käsitlevad Saksa õigusnormid, mis määravad kindlaks eri kategooriatesse

kuuluvate alkoholitoodete kanguse alammäära, on ühenduse õigusega

kooskõlas.

2 Eelotsusetaotlusest

ilmneb, et põhikohtuasja hageja kavatseb importida partii Prantsusmaalt

pärit „Cassis de Dijoni” eesmärgiga seda Saksamaa Liitvabariigis

turustada.

Hageja taotles

Bundesmonopolverwaltung’ilt (liitvabariigi alkoholimonopoliamet)

kõnealuse toote importimise luba ning monopoliamet teatas talle, et

ebapiisava alkoholisisalduse tõttu ei ole nimetatud tootel Saksamaa

Liitvabariigis turustamiseks nõutavaid omadusi.

3 Monopoliamet

toetub Branntweinmonopolgesetz’i artiklile 100 ja tema enda poolt selle

sätte alusel vastu võetud eeskirjadele, millega teatud likööride ja

muude alkohoolsete jookide kategooriate jaoks on kindlaks määratud

alkoholisisalduse alammäär (28. veebruari 1958. aasta

Verordnung über den Mindestweingeistgehalt von Trinkbranntweinen, Bundesanzeiger nr 48, 11.3.1958).

Nimetatud

sätted näevad ette, et puuviljalikööre, näiteks „Cassis de Dijoni” võib

turustada, kui nende alkoholisisaldus on vähemalt 25%, kuid kõnealuse,

Prantsusmaal niisugusena vabalt turustatava toote alkoholisisaldus on

15–20%.

4 Hageja

on seisukohal, et alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramine Saksa

õigusnormidega viib selleni, et ühenduse teistest liikmesriikidest pärit

tuntud alkoholitooteid ei saa müüa Saksamaa Liitvabariigis ning et

nimetatud säte kujutab endast liikmesriikidevahelise kaupade vaba

liikumise piirangut, mis väljub raamidest, milles liikmesriigid on

õigustatud kehtestama kaubanduseeskirju.

Hageja

arvates on tegemist meetmega, millel on koguselise impordipiiranguga

samaväärne toime ja mis on vastuolus EMÜ asutamislepingu artikliga 30.

Et

liiatigi on tegemist meetmega, mis on võetud alkoholimonopoli haldamise

raames, on hageja veendunud, et rikutakse ka artiklit 37, mille

kohaselt liikmesriigid kohandavad kaubanduslikke riigimonopole

järk-järgult nii, et kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes ei

oleks üleminekuperioodi lõppedes diskrimineerimist liikmesriikide

kodanike vahel.

5 Kõnealuse

vaidluse lahendamiseks on Hessisches Finanzgericht esitanud kaks

järgnevalt sõnastatud küsimust:

a) Kas EMÜ asutamislepingu artiklis 30 nimetatud koguseliste

impordipiirangutega samaväärse toimega meetmete mõistet tuleb tõlgendada

nii, et see mõiste hõlmab ka inimtarbimiseks mõeldud piiritusjookide

alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramise Saksa

Branntweinmonopolgesetz’is, mille tulemusena on Saksamaa Liitvabariigis

takistatud teiste liikmesriikide traditsiooniliste toodete

ringlusselaskmine, kui need on kindlaksmääratust madalama

alkoholisisaldusega?

b) Kas selline alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramine võib kaupade

hankimis- ja turustamistingimuste suhtes tähendada EMÜ asutamislepingu

artiklis 37 sätestatud diskrimineerimist liikmesriikide kodanike vahel?

6 Seega

palub siseriiklik kohus tõlgendada küsimusi, mis võimaldavad hinnata,

kas alkoholisisalduse alammäära nõudele võivad laieneda

liikmesriikidevahelise kaubanduse koguseliste piirangutega samaväärse

toimega meetmete keeld asutamislepingu artikli 30 alusel või kaupade

hankimis- ja turustamistingimuste suhtes liikmesriikide kodanike

vahelise diskrimineerimise keeld artikli 37 alusel.

7 Siinkohal

tuleb märkida, et artikkel 37 on kaubandusliku iseloomuga

riigimonopole käsitlev erisäte.

Nimetatud

säte ei oma seega tähtsust siseriiklike õigusnormide suhtes, mis ei

käsitle riigimonopoli eriülesannet, nimelt ainuõiguse teostamist, kuid

mida kohaldatakse üldiselt alkohoolsete jookide valmistamise ja

turustamise suhtes olenemata sellest, kas need kuuluvad kõnealuse

monopoli alla või mitte.

Sellisel juhul

tuleb siseriikliku kohtu viidatud meetme mõju ühendusesisesele

kaubandusele uurida üksnes esimeses küsimuses osutatud artikli 30

nõuetest lähtudes.

8 Alkoholi

tootmist ja turustamist käsitlevate ühiseeskirjade puudumisel – nõukogu

ei ole veel heaks kiitnud määruse ettepanekut, mille komisjon talle

esitas 7. detsembril 1976 (EÜT C 309, lk 2) – on

liikmesriikide pädevuses reguleerida oma territooriumil kõiki alkoholi

ja alkohoolsete jookide tootmise ja turustamisega seotud küsimusi.

Ühendusesisese

vaba liikumise takistusi, mis on tingitud kõnealuste toodete

turustamist käsitlevate siseriiklike õigusaktide erinevustest, tuleb

aktsepteerida niivõrd, kuivõrd neid sätteid võib tunnistada vajalikeks

eelkõige maksukontrolli tõhususe, rahva tervise kaitse, äritehingute

aususe ja tarbijakaitse kohustuslike nõuete täitmiseks.

9 Saksamaa

Liitvabariigi valitsus esitas menetlusse astudes mitu argumenti, mis

tema arvates õigustavad piiritusjookide alkoholisisalduse alammäära

käsitlevate sätete kohaldamist, tuues esile kaalutlused, mis ühest

küljest seonduvad rahva tervise kaitsega ja teisest küljest tarbija

kaitsmisega ebaausa kaubandustegevuse eest.

10 Rahva

tervise kaitse osas kinnitab Saksamaa valitsus, et alkoholisisalduse

alammäära kindlaksmääramisel siseriiklike õigusaktidega seatakse

eesmärgiks vältida alkohoolsete jookide, eelkõige madala

alkoholisisaldusega alkohoolsete jookide vohamist siseriiklikul turul,

sest valitsuse arvates põhjustavad sellised tooted kergemini

alkoholisõltuvust kui kangemad alkohoolsed joogid.

11 Sellised

kaalutlused ei ole otsustava tähtsusega, sest tarbija võib turult saada

äärmiselt laias valikus madala ja mõõduka alkoholisisaldusega tooteid,

pealegi tarbitakse suur osa Saksa turul vabalt müüdavatest kõrge

alkoholisisaldusega alkohoolsetest jookidest lahjendatud kujul.

12 Samuti

väidab Saksamaa valitsus, et teatud likööride alkoholisisalduse

alampiiri kindlaksmääramise mõte on kaitsta tarbijat piiritusjookide

tootjate ja turustajate ebaausa tegevuse eest.

See

väide põhineb kaalutlusel, et alkoholisisalduse alandamisega tagatakse

konkurentsieelis kõrgema alkoholisisaldusega jookide ees, sest kõrge

maksumäära tõttu on alkohol nende jookide kulukaim koostisosa.

Veel

enam, Saksamaa valitsuse arvates põhjustab alkohoolsete jookide

laskmine vabasse ringlusse, kui need vastavad alkoholisisalduselt

tootjariigi õigusnormidele, mis tahes liikmesriigis lubatud madalaima

alkoholisisalduse muutumise ühenduse ühtseks standardiks või isegi antud

valdkonnas igasuguste ettekirjutuste kasutuksmuutumise, sest seda laadi

alampiiri mitme liikmesriigi õigusnormid ei tunne.

13 Nagu

komisjon õigesti märkis, võib jookide alkoholisisalduse piirväärtuste

kindlaksmääramine viia turule lastud toodete ja nende nimetuste

standardiseerimiseni äritehingute ja müügipakkumise suurema

läbipaistvuse huvides.

Samas aga ei saa

nõustuda väitega, et alkoholisisalduse alammäära kohustuslik

kindlaksmääramine on äritehingute aususe oluline tagatis, sest ostja

piisavat informeeritust on lihtne tagada nõudega kajastada toote

pakendil päritolunimetust ja alkoholisisaldust.

14 Eespool

öeldu põhjal on selge, et piiritusjookide alkoholisisalduse alammääraga

seotud nõuded ei järgi üldisest huvist lähtuvat eesmärki ega ole

sellisena ülimuslikud kaupade vaba liikumise nõuete suhtes, mis

kujutavad endast ühenduse üht aluspõhimõtet.

Praktikas

tagavad seda laadi ettekirjutused põhimõtteliselt eelised kõrgema

alkoholisisaldusega piiritusjookidele, tõrjudes siseriiklikult turult

välja sellele kirjeldusele mittevastavad teiste liikmesriikide tooted.

Seega

ilmneb, et ühe liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud ühepoolne

alkoholisisalduse alammäära nõue müügiks mõeldud piiritusjookide puhul

kujutab endast kaubandustakistust, mis on vastuolus asutamislepingu

artikli 30 sätetega.

Niisiis puudub

igasugune vastuvõetav põhjus takistada ühes liikmesriigis seaduslikult

toodetud ja turustatud alkohoolsete jookide turuleviimist mis tahes

teises liikmesriigis; selliste toodete müüki ei tohi allutada

seadusjärgsele keelule turustada jooke, mille alkoholisisaldus on

madalam liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud piirist.

15 Järelikult

tuleb esimesele küsimusele vastata, et asutamislepingu artiklis 30

sisalduvat mõistet „koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega

meetmed” tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi õigusaktidega

määratakse kindlaks inimtarbimiseks mõeldud piiritusjookide

alkoholisisalduse alammäär, langeb ka see nimetatud sättes sisalduva

keelu alla, kui tegemist on teises liikmesriigis seaduslikult toodetud

ja turustatud alkohoolsete jookide importimisega.

Kohtukulud

16 Euroopa

Kohtule märkusi esitanud Taani Kuningriigi valitsuse, Saksamaa

Liitvabariigi valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kulusid ei

hüvitata.

Et põhikohtuasja poolte jaoks on

käesolev menetlus Hessisches Finanzgericht’is poolelioleva asja üks

staadium, otsustab kulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Hessisches Finanzgericht’i 28. aprilli 1978. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

EMÜ

asutamislepingu artiklis 30 sisalduvat mõistet „koguseliste

impordipiirangutega samaväärse toimega meetmed” tuleb tõlgendada nii, et

kui liikmesriigi õigusaktidega määratakse kindlaks inimtarbimiseks

mõeldud piiritusjookide alkoholisisalduse alammäär, langeb ka see

nimetatud sättes sisalduva keelu alla, kui tegemist on teises

liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud alkohoolsete jookide

importimisega.

Kutscher

Mertens de Wilmars

Mackenzie Stuart

Donner

Pescatore

Sørensen

O’Keeffe

Bosco

Touffait

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. veebruaril 1979 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

A. Van Houtte

H. Kutscher

* Kohtumenetluse keel: saksa.